Pühapäeval Tapa kultuurikojas eesti ja ukraina keeles kõlanud laulud ei vajanud tõlget – muusika ja keelte meloodia pani erinevast rahvusest inimesed ühtmoodi tundma. Tugev aplaus oli selle tõestuseks.
Kontsert “Kevad tuleb ...” toimus Tapal juba teist korda ning võrreldes eelmise aastaga oli kuulajaid tunduvalt rohkem, kuid ikkagi oli kultuurikoja saalis palju vabu kohti. See aga ei seganud mõnusa meeleolu tekkimist. Pidulik ja ühtlasi kodune tunne valdas igat pühapäeva pärastlõunal eesti-ukraina muusikapäevale tulnut.

Muusika ühendab

Kontserdi avalöögi andis Ljubov Lauri esitatud ukrainakeelne a cappella laul. Saal muutus välkkiirelt vaikseks ning tekkis tunne, et kuulebki kevade tulekut: ürituse eestvedaja hääl meenutas kord väikse oja rahulikku voolamist, siis soojalt maalt tagasi tulnud lindude laulu, päikesekiiri ja ka esimest äikest.
“Kui ma kümmekond aastat tagasi Eestisse tulin, tundus see maa minu jaoks võõras. Siis kohtusin siin ukrainlastega ja koduigatsus kadus tasapisi ära. Sain tuttavaks eesti kultuuriga ja nüüd tunnen ennast siin justkui kodus,” rääkis Laur, kelle kinnitusel näitab muusika teed, kuidas lähedaseks saada.
“Võime siin rääkida vene, ukraina, eesti või mõnda muud keelt ja saada teineteisest aru. Muusika viib meid kokku, paneb mõtisklema ja unistama, naeratama ja kurvastama,” ütles ta - ja ei eksinud. Jälgides ukraina keeles musitseerinud Susidki või eesti keeles laulnud Tapa Kammerkoori esinemiste ajal saalis istunud inimeste ilmeid, ei saanudki aru, mis on nende emakeel – silmades peegeldus kõigil ühesugune tunne.

Ühislooming on rikkalikum

Tapa Kammerkoor tutvustas publikule eesti heliloojate loomingut, ning kui esitusele tuli Juhan Liivi luuletuse muusikasse pannud Peep Sarapiku laul “Ta lendab mesipuu poole”, tõusid ansambel Susidki liikmed. “Palun, kas me võiksime ka teiega seda laulu laulda? Me oleme ka ühe koori liikmed ning lauluga tuttavad,” küsisid naised. Naeratusega võttis tapalaste pere uued, ukraina rahvariietes liikmed vastu.
Ühine lõpulaul  aga pani tantsima - või vähemalt jalaga takti lööma - nii esinejaid kui üksteisega lähedasemaks saanud eesti-ukraina publiku.
Pärast kontserdi lõppu juhtusin garderoobis kuulma juttu, mis kõige paremini võttis kokku kontserdi eesmärgi. Üks proua oli ilmselt koos lapselapsega ning tema sõbranna küsis temalt, miks ta lapse nii pikale kontserdile kaasa tõi. “Aga selleks, et ta teaks, mis inimesed meiega Eestis elavad, et ta kuuleks nende laule, näeks rahvariideid, naeraks nendega. Et saaks tunda ka teist kultuuri, mis on ju nii huvitav,” vastas proua.
Ehk peitubki sellistes kontsertides integratsiooni (või pigem teineteisest arusaamise ning mingilgi määral omaksvõtmise) võti?

Marina Loštšina